Pärandkultuuri jälgi ajades

Julge pealehakkamine võib sind viia kummikutega vette ja sa oled ikka õnnelik!
Eestlane on juba kord sellist tõugu, et on aastatuhandeid osanud otsida abi ja selitust looduse rüpest. Ei ole mitte arvatud, et loodus vaid silmailu pakub vaid ikka sügavamat arusaama elust, tervisest ja sellest, mis on ees ootamas. 
Kui te kordki lasete silmad üle Eesti pühapaikade kaardil, siis midagi vähemat need 800 pühapika arvata ei luba...
Mul oli juba endal ka pikemat aega selline tunne, et kuidagi peab seda kontakti jälle uuendama ( loe:tugevdama :) , liiatigi oli selgunud, et siin meie kandis, Väratis, ei ole ühtegi sellist teadaolevat paika märgitud. 
Plaanisin siis teha võimetekohase otsingu meie lähiümbruses ja märkisin endale ära 2 ohvrikivi, 2 hiiepaika ja ühe hiie pärna. Seda esmalt muidugi kaardil. 
Olgu kohe ausalt öeldud, et hea kaardilugeja võtsin ka ühes, et mitte lõpetada totaalselt võsas ja meeleheitel:) Ma olin kohe alguses otsustanud, et alustame kõige lihtsamast, ohvrikivist, mis on kõigest 250 meetri kaugusel Vaiste Suurjärvest. Ja siis, peale esimest nõutut võsa vahtimist sain aru, et see kõik ei ole üldse nii lihtne, need kivid ja allikad ja puud ja mäed ei ole tee ääres, bussi peatuses või piimapuki kõrval mind ootamas...Samas tekitas see mõnusa seikluse meeleolu... justkui oleks aardejahil....või oleksin filmist "Raamatukoguhoidja"ja mind on saadetud tähtsat saladust leidma...Igaljuhul oli kõige keerulisem otsimine kohe alguses, mis  koosnes pikast jalutuskäigust märjas lodumetsas, siis parempöördest ja järgnevast hüplemisest veega täitunud traktorijälgedes. Õnneks olime kaasa võtnud ka koerad, kelle leidmishimu oli nii suur, et meil ei olnud valikut, lohisesime rihmas järgi ühelt mättalt teisele. Mõne aja pärast, kännusel lagendikul, sai selgeks, et see pole õige suund, tulime sama innukalt tagasi. 
Loomulikult ei tahtnud kohe alguses ebaõnnestuda ja ma siis marssisin vasakule poole metsa. Kuni vastu hakkas tulema järv.... ikka kinni kasvanud ja pilliroogu täis. Mhh....tulime tagasi ristteele ja olime valmis juba tagasi minema. Koerad märjad ja ise veidi segaduses ma veel korra mõtlesin vaadata neid ees olevaid metsaaluseid kive. Üks kivi suurem kui teine, tuulemurrus langenud suured puud kukil. Kivide suurus tundus kasvavat metsa sügavusse ja otsustasin veel vaadata natuke edasi. ( Vahest on õudusfilmiga ka nii, et nagu ei taha vaadata aga natuke ikka vaatad veel:)  Ja oh seda suurimat rõõmu ja vaimustust!! Seal ta oligi, rohetas samblast ja tasku vettinud münte ja sügise lehti täis.
Väärikat vanust märkiv silt oli jalalt murdunud aga siiski olemas. 
Tegin koha peal ka pilte aga suures õhinas ei taibanud sellest erilisest "taskust", mis on kivi küljel pilti teha. Võtsin sealt puu lehed välja ja poetasin enda mündid lisaks olemasolevatale. 
Tõstnud murtud jalaga sildi puu najale oli aeg edasi, uutele seiklustele minna. 
Teise Ohvrikivi leidmine oli rohkem kui lihtne ja me isegi natuke olime sellise lihtsa lahenduse ära teenunud ja saime end pikemalt  autos soojendada. Teine ohvikivi on kohe tee ääres , hea nähtavusega ja ligipääsetav. Kivi on soliidse suurusega ja pika,  eristuva süvendiga selle peal. Kivi üle laiub ilus suur pärnapuu. Seda kohta peetakse tänaseni au sees, nii ka meie jätsime sinna oma panuse. Peaaegu nagu drive-in Ohvrikivi ,15 kilomeetri kaugusel Tõstamaalt. Samas ei saa unustada, et aeg on läinud ja seal kus varem oli põld on nüüd tee ja võib olla ka vastupidi. 
Ajale ja teele jalgu jäänud oli järgmine hiiepaik, mis osaliselt on praeguse tee all. Hiielaan Ohtu külas. Internetist saadud fotode järgi võib vaadelda vaid umbmäärast asukohta, ei muud. Hiiepanga mägi on endiselt ümbritsevast maapinnast kõrgemal ja sellel võib leida vanu rändrahne. Selles paigas on aegadetagust salapära tunda veidi enam. 
Viimasena jõuame väärika Ohvripärna jalamile, mille mäletamist rõhutab ka veidi eemal seisev tahvel. Pärn oma sõbraliku ja sooja olemusega kutsub ennast kallistama ja sammal ehib vana puu tüve roheka vaibana. 
Päev on kandnud päikese õhtusse ja emotsioonide kimp on igati priske. Kaasa korjatud looduse killukestest teen kodus midagi endale mälestuseks. Samblikud lähevad sõbralikult taldrikule ja raudosjast keeran vigureid kokku, rohetavad sirelipungad on niisama ilusad. Nii palju ilu!
Eelmine
Loodusränne nr.1
Järgmine
Turvaste Valgejärv